This site uses cookies to provide you with a more responsive and personalised service. By using this site you agree to our use of cookies. Please read our cookie notice for more information on the cookies we use and how to delete or block them

Bookmark Email Trüki lehekülg

IFRS 7 - “Finantsinstrumendid: avaldatav informatsioon”.

Rahvusvaheline Raamatupidamise Standardite Komitee (IASB) andis 2005. aasta augustis välja finantsaruandluse standardi IFRS 7 “Finantsinstrumendid: avaldatav informatsioon”. Nimetatud standard asendab standardit IAS 30 “Pankade ja muude finantsasutuste finantsaruandluses avaldatav informatsioon” ja standardis IAS 32 “Finantsinstrumendid: avaldatav informatsioon ja esitusviis” sätestatut. IFRS 7 jõustub aruandeperioodidele, mis algavad 1. jaanuaril 2007 või peale seda; lubatud on ka varasem rakendamine. Tekib kaks küsimust: kas see puudutab ka minu ettevõtet ja milleks muretseda praegu, kui jõuab ka järgmisel aastal? Selline reaktsioon oleks aga mitmetel põhjustel lühinägelik.

Milleks praegu muretseda?

IFRS 7 täiendab ja täiustab standardites IAS 30 ja IAS 32 sätestatud nõudeid avaldatavale informatsioonile.  Vaatamata sellele, et muudatused jõustuvad alates 1. jaanuarist 2007 (v.a. kui rakendatakse varem), nõutakse vastavate võrdlusandmete esitamist. See tähendab, et ettevõtetel tuleb hakata selleks vajalikku teavet koguma juba varem, kuna mitmetel puhkudel võib korrektse võrreldava informatsiooni taastamine hiljem olla võimatu.
On oluline mainida, et IFRS 7 ei kehti mitte üksnes finantsasutusele ja suure investeeringuportfelliga ettevõtetele. See standard kehtib kõikidele ettevõtetele sõltumata sellest, kui suures mahus finantsinstrumente hoitakse – muutub vaid avaldatava teabe hulk. Niisiis tuleb mitmetelgi ettevõtetel koostada täiendavaid raamatupidamise aastaaruande lisasid.

IFRS 7 nõuab:

• Finantsinstrumentide mõju avaldamist ettevõtte finantsolukorrale ja majandustegevuse tulemusele, ning
• Omadusliku ja koguselise informatsiooni avaldamist finantsinstrumentidest tulenevate riskide (sealhulgas krediidirisk, likviidsusrisk ja tururisk) kohta. Omaduslik teave sisaldab ettevõtte riskide juhtimisel juhtkonna poolt seatud eesmärkide, rakendatava strateegia ja teostatavate protsesside kirjeldust. Koguseline teave määratleb riski rahalise suuruse.

Riskide maandamiseks kasutatavad instrumendid

Tuleb tõdeda, et erinevus IAS 32 ja IFRS 7 poolt nõutud avaldatava informatsiooni vahel ei ole oluline. Siiski seab IFRS 7 järgmised täiendavad nõuded:

• Avaldada rahavoogudest ja investeeringutest tulenevate riskide maandamiseks kasutatud instrumentide ebatõhusus ning
• Avaldada riskimaandamise instrumendi ja selle alusvara õiglase väärtuse muutusest tingitud tulu või kulu.

Paljud ettevõtted peavad neid näitajaid eraldi jälgima ja avaldama.

Tundlikkuse analüüs / arvestusliku riski mõõtmine (Value-at-Risk, VaR)

Tundlikkuse analüüsi tulemuste avaldamine on üks olulisi IFRS 7 lisanõudeid ning selle täitmine on kohustuslik. Nõuded kohustavad avaldama:

• Riskivõtumäära ja seda, kuidas need riskid tekivad;
• Riskide juhtimise eesmärke, strateegiaid ja protsesse ning riski mõõtmise metoodeid;
• Kokkuvõtlikku riski koguselist suurust bilansipäeval ning
• Teavet riskide kontsentratsiooni kohta.

Tundlikkuse analüüs hõlmab finantsinstrumentidest tulenevate riskide liigendust, avaldades tururiski erinevate muutujate (nt. intressimäärad, valuutakursid) mõju ettevõtte majandustegevuse tulemusele ja omakapitalile. Avaldada tuleb ka analüüsi koostamisel kasutatud meetodid ning eeldused, samuti metoodika ja eelduste muutused võrreldes eelneva aruandeperioodiga ja põhjused muudatusteks. Tundlikkuse analüüsi asemel lubatakse kasutada ning avaldada ka arvestusliku riski(VaR) analüüsi.

Eelpool toodu on üks põhjustest, miks mõelda IFRS 7 teemadel juba 2006. aastal, kuna selline teave ei pruugi hiljem olla täielikult taastatav ettevõtetes, kel on piiratud hulgal finantsinstrumente. Ometi ei ole tundlikkusanalüüsi teostamiseks vajaliku informatsiooni töötlemine ja metoodika väljatöötamine kerge ning võib nõuda vastava ala asjatundjate kaasamist, eriti kui kaalutakse VaR’i rakendamist. Spetsialistide palkamine võib reaalselt olla vähem kulukas kui metoodika arendamine ettevõtte siseselt.

Kõrgemad nõuded teabele krediidiriski kohta

Krediidiriski kohta nõutakse detailsemat informatsiooni, sealhulgas teavet bilansipäevaks oma väärtuse säilitanud finantsvarade kvaliteedi kui ka korrigeeritud tingimustega finantsvarade (nt. nõuete) bilansilise väärtuse kohta. Lisaks tuleb avaldada omandatud tagatisvarade olemus, bilansiline väärtus ning nende loovutamise või kasutamise strateegia. See võib osutuda keerukaks, kuna tagatise realiseerimine võib võtta aega ning tagatise tegeliku väärtuse määramine olla vaieldav.

Mida teha?

On oluline mitte eirata IFRS 7 poolt seatud nõudeid teabe avaldamisele. Ometigi peaksid mitmete ettevõtete juhatused olema huvitatud lisandunud teabe avaldamise nõuetest ning viisist, kuidas nõutud informatsioon peaks või võiks olla esitatud. Tundlikkuse analüüs võib olla üheks tõenäoliselt komistuskiviks, eriti kui valitakse VaR rakendamine. Andmete taastamine audiitorite rahulolu saavutamiseks saab kindlasti olema raske ning selle tulemuseks võib olla finantsaruannete võrdlusandmete ebatäpsus.
Ettevõtted peaksid hindama IFRS 7 poolt kehtestatud muudatuste mõju nende finantsaruannetele ning kindlustama, et 2007. aasta raamatupidamise aastaaruande koostamiseks vajalikud võrreldavad andmed oleksid sobivad ja piisavad. Üks viis seda teha oleks analüüsida, millist lisainformatsiooni on vaja ning see hankida juba 2006. aastal.

IFRS 7 ei kujuta endast tegelikult põhimõttelist IAS 39 muudatust, aga omab olulist tähtsust järgmise majandusaasta finantsaruannete koostamisel. Paljud ettevõtted, kes varem eeldasid, et finantsinstrumentide kohta avaldatava teabe kohta esitatud nõuded neile ei rakendu, toob IFRS 7 jõustumine enesega kaasa põhimõttelise muutuse. Ainus viis ladusa 2007. aasta finantsaruannete koostamiseks on alustades kohe nüüd.

Lehekülg viimati uuendatud